„Mina ei hakka kunagi poliitiliseks ametnikuks,“ – väitsin ma uhkelt kõigile haldusjuhtimise erikursuse seminaril viibinud kursusekaaslastele 2003. aasta alguses. Kuid juba pool aastat hiljem, olles omandanud Tallinna Tehnikaülikoolis sotsiaalteaduste bakalaureusekraadi ja asunud tööle Tallinna Kesklinna vanema abina, mõistsin, et just poliitika on see ala, mis võimaldab mul nii teostada ennast kui ka aidata kaasa kõigi Eesti elanike elu parendamisele. Nii astusin ma 2005. aasta jaanuaris Keit Pentuse soovitusel Eesti tublimate ja liberaalsemate inimeste ühendusse – Eesti Reformierakonda. Sellest hetkest alates lisandus minu oluliseimate põhimõtete hulka veel üks – „Ära kunagi ütle mitte kunagi“.

Tänaseks on erakonnakaaslased mulle usaldanud Tallinna (eelkõige Põhja-Tallinna) piirkonna tegevuse korraldamise. Seda vastutusrikkast ülesannet üritan ma korrektselt täita töötades Riigikogu Eesti Reformierakonna fraktsiooni nõunikuna.

Oma parimat üritasin ma anda ka Reformierakonna valimismanagerina 2005. aasta kohalike omavalitsuste ja 2007. aasta Riigikogu valimistel. Möödunud aasta kohalikel valimistel kandideerisin ma juba ise. Nüüd olen ma põhja-tallinlaste esindajaks nii Tallinna Linnavolikogus kui ka Põhja-Tallinna halduskogus. Esimeses osalen ma linnamajandus- ja linnavarakomisjonide töös, halduskogu komisjonides on minu pärusmaaks maa- ja eluasemeküsimused.

Arvate, et töö on mu elu?! Poliitika on eluviis. Ka selle eluviisi lahutamatuks ja meeldivaimaks osaks on pere ja sõbrad. Minu igapäevaseks rõõmu-, sära- ja energiaallikaks on 2006. aasta jaanuaris sündinud tütreke Diana. Palju elujõudu annab mulle ka isa ja tema elukaaslane, kes tänaseks on mulle maailma parima ema eest. Elu toredamaid hetki veedan ma aga sõpradega sportimas, reisimas, hommikuni tantsu lüües või kodus köögis mõtteid-tundeid vahetamas. Kui kõige selle kõrval jääb mul vaba aega enda jaoks, sisustan neid hetki lugemise või õmblemisega. Mõnikord ei tee üldse midagi… millal see viimati oli, isegi ei mäleta.