Kogesin hiljuti omal nahal, et jalgrattavargaid ei peleta ei lukud ega turvakaamerad. Lootusetusetunde tekitas ka mitme politseiniku kinnitused, et igal aastal teatavad politseile jalgrattavargusest sajad  tallinlased, milledest vaid mõned saadakse tagasi. Sama kinnitavad ka justiitsministeeriumi andmed. Kui keegi arvab, et see on paratamatus ja sellega tuleb leppida, siis mina julgen küll lahendusi pakkuda. Loe edasi...

Esiteks, oleks hea avada randades ja suurimate kaubanduskeskuste läheduses jalgrattaparklad, kus kuni omaniku naasmiseni hoiaks jalgrattal silma peal valvur. Sel suvel on Tallinnas vaid kaks taolist jalgrattaparklat ja mõlemad asuvad vanalinnas. Kuid linnavalitsus jõuaks veel valvuriteks nagu reisisaatjatekski töötud palgata ja jalgrattahoidjad soetada. Nii looks ta kümmekond tõepoolest vajalikku sotsiaalset töökohta ja hoiaks ära sadu jalgrattavargusi. Ühe taolise jalgrattaparkla avamine läheks linnale maksma alla 10 000 krooni. Järgmiseks hooajaks ettevalmistudes peaks aga linn läbi vastava konkursi ettevõtjaid kaasama. Mina isiklikult oleksin nõus selle eest isegi maksma – mõned kroonid tunnis jalgratta valvamise eest tasuda on igal juhul odavam kui iga aasta tuhandete eest uus osta. Saatsin täna linnamajanduse ja turvalisuse eest vastutavatele abilinnapeadele vastava kirja.

Teiseks, ka meil, elanikel on üht-teist teha. Kui keegi pakub meile ilmselgelt varastatud jalgatast , võiksime me selle ostmise asemel politseisse helistada. Siis ei saa meist varguse kaasosalised ning aitame muuhulgas kaasa sellele, et nii mõnigi narkomaan, kes iga kord aina suurema doosi nimel varastab, otsustab lõpuks meelemürgist loobuda. 

Kui on paremaid ideid, jagage neid palun minuga. 

Kommentaarid (0)

Näita/Peida kommentaarid

Näita/Peida kommentaride lisamise form

Nimi

Email

Kommentaar

väiksemaks | suuremaks

Avalda kirjutatud tähemärkidega

Avalda